Taastumiskoolide mõju vaimse tervise taastumisele: viimase 10 aasta teadusliku tõendusmaterjali ülevaade

Sissejuhatus

Taastumiskoolid (Recovery Colleges) on viimase kümne aasta jooksul kujunenud üheks olulisemaks uuenduseks taastumisorientatsiooniga vaimse tervise teenuste arendamisel. Mudel sai alguse Ühendkuningriigis ning on tänaseks levinud paljudesse riikidesse, sealhulgas Kanadasse, Hollandisse, Šveitsi ja Prantsusmaale.

Taastumiskoolide keskne põhimõte on käsitleda vaimse tervise raskustega inimesi eelkõige õppijate, mitte patsientidena ning toetada taastumist haridusliku lähenemise kaudu. Õppetöö põhineb professionaalide ja kogemusnõustajate koostööl ning keskendub teadmiste, oskuste ja enesejuhtimise võimekuse arendamisele.

Taastumiskoolide eesmärk on toetada inimeste isiklikku taastumist, võimestatust, lootuse kujunemist, enesemääramist ning sotsiaalset kaasatust. Erinevalt traditsioonilisest meditsiinilisest mudelist ei keskenduta üksnes sümptomite vähendamisele, vaid inimese võimele elada tähenduslikku ja rahuldust pakkuvat elu ka vaimse tervise väljakutsete olemasolul. Seetõttu on taastumiskoolidest saanud oluline täiendus kaasaegsetele vaimse tervise teenustele.

Viimase kümnendi jooksul on taastumiskoolide mõju uuritud mitmetes riikides ja erinevates sihtrühmades. Uuringud on hinnanud nii traditsiooniliste kui ka veebipõhiste taastumiskoolide mõju õppijate taastumisele, heaolule, sotsiaalsele toimimisele ja tervishoiuteenuste kasutamisele. Samuti on uuritud, millisel määral aitavad taastumiskoolid vähendada stigma ja enesehäbimärgistamise kogemusi ning toetada kogukondlikku kaasatust.

Käesoleva ülevaateartikli eesmärk on kokku võtta peamised teaduslikud tõendid taastumiskoolide mõju kohta viimase 10 aasta jooksul avaldatud uuringute põhjal. Artiklis käsitletakse järgmisi teemasid:

• taastumiskoolide mõju isiklikule taastumisele ja võimestatusele;
• mõju vaimsele heaolule ja psühholoogilistele sümptomitele;
• mõju stigmale ja enesehäbimärgistamisele;
• sotsiaalse kaasatuse ja kogukondliku mõju tugevnemist;
• veebipõhiste taastumiskoolide arengut ja tulemusi;
• mõju tervishoiuteenuste kasutamisele.

Lisaks käsitletakse kriitiliselt taastumiskoolide tõendusbaasi tugevusi ja piiranguid. Kuigi suur osa uuringutest kirjeldab positiivseid muutusi õppijate heaolus, enesetõhususes ja taastumises, näitavad rangema metoodikaga, kontrollrühmasid kasutavad uuringud üldiselt tagasihoidlikumaid tulemusi. Seetõttu pööratakse artiklis tähelepanu ka küsimusele, kuivõrd saab täheldatud positiivseid muutusi otseselt seostada taastumiskoolides osalemisega ning millised on senise teaduskirjanduse peamised metodoloogilised piirangud.

Kokkuvõttes annab ülevaateartikkel tasakaalustatud pildi taastumiskoolide mõjust, tuues esile nii teaduslikult tõendatud positiivsed tulemused kui ka valdkonna jätkuvad arenguvajadused ja uurimisküsimused.